Äärmuslikud ilmaolud

Õhutemperatuur

• Hilisemate normperioodide keskmised on Eestis kasvanud: normperioodil 1961-1990 oli keskmine õhutemperatuur 5,2 °C, perioodil 1991-2020 6,4 °C.
• Viiest kõige soojemast dokumenteeritud aastast Eestis (2020, 2015, 2019, 2008, 1989) jäävad neli viimase 20 aasta sisse.
• +30°C või kõrgema temperatuuriga päevade arv on 60 aastaga suurenenud 9,5 päeva ning kuumalainete kogukestus pikenenud nädala võrra.
• -26°C või madalama temperatuuriga päevade arv vähenenud 5,5 päeva ning külmalainete kogukestus on lühenenud 3,7 päeva võrra.

Eesti keskmised õhutemperatuurid alates 1901. aastast ja õhutemperatuuri normperioodid

Kliima ja selle muutumise iseloomustamiseks räägitakse ilmaelementide pikaajalistest keskmistest ehk kliimanormidest, mis on Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni (WMO) riikide kokkuleppel 30-aastaste aegridade keskmised. Neid aegridu kutsutakse võrdlus- ehk normperioodideks. Kõrvutades ilmastikuelementide näitajaid normperioodi keskmistega, saame rääkida ilmastiku keskmisest kõrgematest/madalamatest näitajatest. Kui kõrvutame Eesti õhutemperatuuri erinevaid normperioode alates 1901. aastast, on näha pikaajaliste keskmiste kerkimine.

Nn tööstuseelse perioodi temperatuurid Tartu andmete põhjal (1870-1900)

Et kõrvutada maakera keskmisi temperatuure tööstusrevolutsioonieelse ajaga ja iseloomustada inimtegevuse mõju kliimamuutustele, räägitakse sageli globaalsest tööstuseelsest keskmisest (pre-industrial average), milleks on kokkuleppeliselt võrdlusperioodi 1850-1900 hinnanguline keskmine. Võrreldes selle perioodiga on maakera keskmine pinnatemperatuur tõusnud ligikaudu 1,3 °C, kusjuures Euroopa maismaa kohal on olnud kasv viimase viie aasta keskmisega võrreldes koguni 2,3 °C (Copernicus, 2024). Eestis toimusid tööstuseelsel võrdlusperioodil 1850-1900 õhutemperatuuri pidevad mõõtmised vaid Tartus ja Tallinnas, kus tolle perioodi keskmisteks on vastavalt 4,5 °C ja 4,6 °C. Kui võrrelda aasta keskmisi temperatuure Tartus vahemikus 1870-1900 kõige hilisema normperioodiga 1991-2020, on temperatuur tõusnud ligi 1,8 °C.

• Tartu aasta- ja normperioodide keskmised
• Tartu aastakeskmiste anomaaliad

Tartu aastakeskmised (hall joon) ja võrdlusperioodide keskmised (horisontaaljooned) aastail 1870-2023. Andmed: Keskkonnaagentuur, 2024

Sama ajavahemiku temperatuuri aastakeskmiste anomaaliad Tartus perioodi 1870-1900 keskmisega võrreldes. Anomaaliad näitavad, kui palju erinevad väärtused mingist pikaajalisest keskmisest (diagrammil tähistab 1870-1900 keskmist 0,0 °C). See võimaldab kujutada kliimas esinevaid tendentse märksa paremini kui absoluutväärtuste võrdlemine. Nagu diagrammilt nähtub, pole 19. sajandi teise poole keskmisest madalamaid aastakeskmiseid pärast 1988. aastat Tartus enam esinenud (kui välja arvata 1996. aasta, mil keskmine oli 0,3 °C madalam). Samuti jäävad sellesse hilisesse perioodi ka suur enamik aastaid, mil keskmine temperatuur ületas 1870-1900 keskmist 2 °C või rohkem.

 

Mil määral kajastavad temperatuuri aastakeskmised Tartus vastavate aastate keskmisi Eestis? Vaatlused näitavad, et sisemaa ja rannikujaamade keskmised õhutemperatuurid on aasta keskmiste temperatuuride tasemel väga heas korrelatsioonis, mis demonstreerib makro-ilmastiku domineerimist aasta keskmiste tasemel (A. Tarand, J. Jaagus, A. Kallis. [2013]. Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Tartu Ülikooli Kirjastus). Seega kirjeldavad 19. sajandi lõpuga võrreldes toimunud muutused tõenäoliselt kogu Eestit.

Kas temperatuuri tõus on olnud ühtlane või on võimalik eristada perioodi, millal muutus aset leidis? Kliimamuutuste kirjeldamisel kasutatakse mõistet režiiminihked, mis on uuritavas aegreas aset leidnud järsud muutused, mistõttu on aegreal enne ja pärast muutust erinevad uuritava väärtuse keskmised tasemed. Peamise režiiminihkena õhutemperatuuris on olnud jaanuarikuu ja aasta keskmise temperatuuri tõus alates 1987/88. aasta talvest. Lumikatte kestuses ilmneb negatiivne režiiminihe alates 1988/89. aasta talvest. (J. Jaagus, M. Sepp. Eesti kliima trendid ja režiiminihked. [2016])

Eesti ja maakera temperatuurianomaaliad võrdlusperioodi 1951-2000 keskmise suhtes

Eesti kliima pole globaalsest kliimast isoleeritud, mistõttu tuleks siinseid tendentse võrrelda ka globaalsete aastakeskmistega. Allpool toodud graafikul on kujutatud Eesti ja maakera temperatuurianomaaliaid perioodil 1901-2023 võrdlusperioodi 1951-2000 keskmise suhtes. Nagu graafikult näha, esineb alates 1980. aastate lõpust ülekaalukalt positiivseid temperatuurianomaaliaid 1951-2000 keskmisega võrreldes nii Eestis kui kogu maakeral (viimase keskmist mõjutavad ka temperatuurid maailmamere kohal, Eesti keskmised käivad üksnes maismaa kohta).

Kuuma- ja külmalained 1961-2023

Kliima soojenemise puhul on oluline arvesse võtta ka kliimamuutustega kaasnevaid ekstreemseid ilmastikunähtusi nagu uued soojarekordid ja kuumalained. Ekstreemsusi esineb harvem kui keskmisele lähedasi näitajaid, aga nende üksikjuhtumite tagajärjed võivad olla laiaulatuslikud ja isegi pöördumatud. Eestis on möödunud sajandi keskpaigaga võrreldes kasvanud kuumapäevade arv (alloleval graafikul on kujutatud üksnes päevi, kui õhutemperatuur ületas 30 °C lävendi, aga kuumapäev algab Eestis kokkuleppeliselt juba 27 °C juures) ja kuumalainete kestus (graafikul vähemalt kolmepäevased perioodid, mil temperatuur ületas 30 °C).

Kuum ilm ei ohusta ainult soojade maade elanikke. Näiteks 2010. aasta kuuma suve tervisemõjusid uurides leiti, et suremuskordaja tõusis Eestis eeldatust 11% võrra kõrgemaks, kuumalainete ja kuumapäevade ajal oli suremuse kasv võrreldes suvekuudega ligikaudu kolmekordne ning suureneb ka suremus välispõhjustesse (uppumised, kukkumised, liiklusõnnetused vms), sagenevad enesetapud (Terviseamet [2016]. Hädaolukorra riskianalüüs: erakordselt kuum ilm). Kui välispõhjused kõrvale jätta, tõstsid aastail 1996-2013 vaadeldud äärmuslikult kõrged õhutemperatuurid suremust keskmiselt 18%, sealhulgas oli mõju suurem Ida-Eestis ja eakate seas (Keskkonnaagentuur [2022]. Äärmuslike ilmaolude mõju elanike tervisele ja kuidas seda vähendada). Siinkohal on oluline ka vahetu keskkond: kuumalained võimenduvad eeskätt linnades, aga ka tiheasustusaladel soojussaare efektina, kus suured tumedad pinnad (nt: asfaltteed, asfaltkattega parklad, bituumenkatused) neelavad suurema osa päikesekiirgusest, mis omakorda kütavad linnaruumi õhku (vt kaardilugu Soojussaarte hindamine Eesti linnades 2014-2019).

Vt lisaks: Kuum ilm: kuidas see mõjutab suremust ja kuidas varajaste surmade arvu vähendada?

Eesti keskmise õhutemperatuuri kuunormide võrdlus perioodil 1961-2020

Kui kõrvutada Eesti 20 põhijaama keskmise alusel arvutatud kuunorme eri võrdlusperioodidel aastail 1961-2020, siis on temperatuuri keskmised kõige enam kerkinud talvekuudel (meteoroloogiline talv on detsember, jaanuar, veebruar). Samas on temperatuurivariatsioonid Eestis kõige suuremad just talvel. Alates maikuust kuni sügiseni on kontrastid eri võrdlusperioodide vahel märksa väiksemad: väga järske muutusi toimunud ei ole, ehkki soojenemine on leidnud aset kõikide kuude/aastaaegade puhul. Pikas perspektiivis on enim kerkinud temperatuur jaanuaris, samas kui perioodiga 1981-2010 võrreldes on viimasel normperioodil enim tõusnud temperatuur detsembris (+1,0 °C). Kevad- ja suvekuudel on muutused väiksemad ja ühtlasemad, kuid sügisel torkab silma märksa kõrgem temperatuuri tõus septembris (normperioodide 1961-1990 ja 1991-2020 vahe +1,1 °C).