Keskkonnaülevaade - vesi

• Eesti mageveevarude seisund on üldiselt piisav katmaks rahvastiku ja majanduse vajadusi. Eesti asub suhteliselt veerohkes piirkonnas, kus sademete hulk ületab aurustumise. Aastane sademete hulk on siin 600–750 mm, millest hinnanguliselt 45-50% moodustab äravool ehk uuenev pinnaveevaru, ligikaudu 40% aurustub ning ülejäänud jõuab põhjavette. Pinnavee äravoolu andmed on leitavad siit.
• Pinnaveekogumite seisund Eestis ei ole paranenud. 52% Eesti pinnaveekogumitest olid 2023. a seisuga heas koondseisundis. Peamisteks kesise või halvema koondseisundi põhjusteks olid eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine, paisutamine ning ohtlike ainete nagu elavhõbeda ja kaadmiumi sisaldus kalas. Üheks murettekitavaks olukorraks on seisuveekogumite koondseisundi järjepidev halvenemine – kui 2012. aastal hinnati vähemalt heasse seisundiklassi 58 pinnaveekogumit, siis 2023. aastaks vaid üheksa.
• Eesti pinnaveekogumite ökoloogiline seisund on parem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui viimasel hindamisperioodil (2015-2021) oli Eestis vähemalt heas ökoloogilises seisundis 53% pinnaveekogumitest, siis Euroopa Liidus tervikuna oli samal perioodil vaid 37%. Vähemalt hea ökoloogiline seisund on olukord, kus inimtegevusest tulenevad muutused bioloogilistes näitajates on väikesed või neid pole, näiteks puuduvad jõgedes paisud.
• Vähemalt heasse keemilisse seisundiklassi on Eestis hinnatud 10,6% kõikidest pinnaveekogumitest ning 40,1% hinnatud veekogumitest (83% pinnaveekogumite keemiline seisund on hindamata). Euroopa Liidus tervikuna oli samal perioodil vähemalt heas keemilises seisundis 29% pinnaveekogumitest (hindamata 13,5%). Peamiseks mittehea keemilise seisundi põhjusteks olid seal püsivad saasteained nagu elavhõbe ja bromeeritud leegiaeglustid (inimese loodud sünteetilised kemikaalid). Viimaseid mitte arvestades oleks vähemalt heas koondseisundis 80% Euroopa Liidu veekogumitest. Euroopa riikide andmetega tutvu edasi siin.

Pinnavee seisundi hindamisest loe edasi siit, detailsem ülevaade koos interaktiivsete kaartidega on leitavad Keskkonnaagentuuri kaardiloost.

• Eesti mageveevarude rohkus tuleneb eeskätt klimaatilistest tingimustest ja väikesest elanike arvust. Näiteks Euroopa Liidu riikidega võrdluses oleme taastuvate sisemiste mageveevarude poolest elaniku kohta arvestades neljandal kohal. Tutvu riikide veevarude andmetega siin.
• Kliimamuutusel on mõju nii veekogumite seisundile kui vee valdkonnale laiemalt. Muutuv kliima võib kaasa tuua pikemad ja sagedasemad põuad, veerohkemad talved, üleujutuste sagenemise, meretaseme tõusu Eesti rannikutel, jääkatte vähenemise. Erinevate parameetrite koosmõjul on valdkonnale veelgi olulisem mõju, näiteks vee temperatuuri tõusuga kaasneb madalam lahustunud hapniku sisaldus vees, millega omakorda kaasneb potentsiaalne fosfori leostumine settest vette. Teadusuuringu andmetel on juba Läänemere aastakeskmine pinnatemperatuur kasvanud perioodil 1950-2020 0,3-0,4 °C dekaadi kohta. Ülevaatega kliimamuutuste tagajärgedest tutvu siin, ilma ja kliima teemadest loe edasi siin. Kas on head ülevaadet kliimamuutuse mõjudest just vee valdkonnale, millele viidata?
• Nitraaditundlikul alal (NTA) on põhjavesi hüdrogeoloogiliselt halvasti kaitstud. NTA-l asuvad karstid, sealne pinnakate on õhuke ning puuduvad reostuse levikut takistavad savikad veepidemed, mistõttu nitraat leostub kergesti läbi poorse pinnase põhjavette. Alates 2010. aastast on NTA põhjavee keskmine nitraadisisaldus tõusnud 61%. Kuna põhjavesi toidab pinnavett, on sinna sattunud nitraat ja teised reoained pidevas ringluses ehk muutused põhjavee kvaliteedis ohutavad pinnaveekogude seisundit. Loe edasi siit. Väljaspool NTA on põhjavesi enamjaolt hästi kaitstud, muuhulgas kaitseb põhjavett potentsiaalsete saasteainete eest heas seisundis muld. Mulla teemadel loe edasi siit.
• Läänemere seisundit mõjutavad geomorfoloogilised iseärasused, näiteks vähene ja kitsas ühendus ookeaniga, aeglane veevahetus, mis pärsivad tema võimet tasandada inimtegevusest ja muudest teguritest tulenevaid negatiivseid survetegureid. Lisaks on selle suur valgala (ala, millelt voolab merre vesi) merest endast neli korda suurem ja reostuskoormus merele suur. Loe edasi siit.

• Surve meie magevee seisundile tuleneb valdavalt põllumajandusest, tootmisest ja tööstusest ning vooluveekogumite paisutamisest.
• Veekasutuse indeks (Water exploitation index plus, WEI+) on mõõdik, mis näitab riikide vee kasutamise säästlikkust tervikuna. Eesti veekasutuse indeks oli EEA andmetel 2019. aastal 5.44%, jäädes oluliselt alla kriitilise veevaru kasutuspiiri (20%). Küll aga on veeressursi jaotus ja tarbimine Eestis piirkonniti ebaühtlane, mistõttu on veekasutus siiski veekvaliteedile kohati oluliseks surveallikaks. Euroopa ülevaatega saab tutvuda EEA ülevaates.
• Enamikes Eesti asulates ja ettevõtetes kasutatakse põhjavett ning meil kehtestatud põhjaveevarud on suuremad kui põhjaveevõtt nende varude piires. Põhjavee tänased tarbimismahud on püsinud stabiilsena ning kasutamine joogi- ja olmeveena põhjavee keemilisele ja koguselisele seisundile ohtu ei kujuta. Erandiks on Viimsi vald (kas arvutatakse lokaalset veekasutuse indeksit?) ja Ida-Viru piirkond (kas arvutatakse lokaalset veekasutuse indeksit?). Viimsi vallas tekib põhjavee ületarbimisel merevee sissetungi oht nendesse kihtidesse, kust täna joogivett ammutatakse. Selle tulemusel suureneb põhjavee soolsus ja joogivesi võib muutuda kõlbmatuks. Ida-Viru piirkonnas on aga murekohaks põlevkivikaevanduste kuivana hoidmine, mille tarbeks pumbatakse põhjavett välja hinnanguliselt neli korda rohkem kui on looduslik ressurss võimaldaks (2023. aastal 479 269  m³/d). Sellel on otsene mõju nii põhjavee keemilisele kui ka koguselisele seisundile ning kogu piirkonna veerežiimile. Näiteks Kvarternaari Vasavere põhjaveekogumi puhul mõjutab veehaaretest võetav suur veekogus põhjaveest sõltuvaid piirkonna Martiska ja Kuradijärve veetasemeid. Loe põhjaveekasutusest edasi põhjaveevarude ja-bilansi aruannetest.
• Pinnavett kasutatakse Tallinna, Narva linnade veevarustuses ning Eesti suurima veevõtu (61% kogu veekasutusest) moodustab elektrijaamade jahutusvesi Ida-Virumaal, mis võetakse peamiselt Narva jõest. Protsessi käigus vee keemiline koostis ei muutu ja see juhitakse jõkke tagasi, mistõttu ei arvestatud seda selles ülevaates veekasutuse arvestusse (vt. veekasutuse graafik). Küll aga võib tagasijuhitava vee temperatuur olla jõeveest soojem. 

Pinna- ja põhjaveevõtu kõige värskemad andmed on leitavad siit veekasutuse koondülevaated on leitavad siit.

• Reostuskoormus Eesti veekogumitele pärineb peamiselt põllumajandusest. Põllumajandus on üks olulisema mõjuga surveallikas nii pinna- kui põhjaveele tulenevalt taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamisest. Valdkonna toitainete koormus veekogudele moodustab 84% kogu lämmastiku- ja 79% fosforikoormusest. Sellele lisandub koormus sõnnikuhoidlatest, mis on vastavalt veel 6% ja 8% kogu koormusest. Loe edasi siit.
• Heitveega ehk puhastatud reoveega keskkonda juhitud toitainete koormused on oluliselt vähenenud, kuid langustrend on stabiliseerunud. Viimase kolmekümne aasta jooksul on reostuskoormus Eestis märkimisväärselt langenud – võrreldes 1992. aastaga on heitveest pärinev lämmastiku koormus vähenenud enam kui neli korda ja fosfori koormus üle 13 korra. Selline muutus tuleneb ENSV-aegse suurtööstuse tegevuse lõppemisest, rahvastiku vähenemisest aga ka ulatuslikest investeeringutest reoveepuhastite rajamisse ja uuendamisse ning tõhusamaate reoveepuhastusprotsesside kasutuselevõtust. Tutvu heitvee koormusandmetega edasi siin ning reoveepuhastusest loe edasi Reoveepuhastuse käsiraamatust. 
• Perioodil 2020-2023 suurenesid Eesti põldudel kasutatud lämmastiku kogused eelnenud seitsme aastaga võrreldes 16% ning Eurostati võrdluse kohaselt on Eestis mineraalväetiste kasutuskogused kasvanud teiste liikmesriikidega võrreldes enam. Maailmapanga andmetel kasutati 2021. aastal haritava maa pindalaühiku kohta mineraalväetisi Euroopa Liidu riikidest Eestist vähem vaid Soomes (Eestis 103,5 kg/ha, Euroopa Liidus keskmiselt 150,9 kg/ha). Taimekaitsevahendeid kasutatakse siin FAO andmetel põllumajandusmaa hektari kohta arvestades hinnanguliselt kolm korda vähem, kui Euroopa Liidus keskmiselt, millega paikneme Euroopa Liidu riikide võrdluses kolme kõige vähem taimekaitsevahendeid kasutava riigi hulgas.

Erinevate saasteainete reostuskoormustega saab tutvuda EstModel`i veebirakenduses.

• Paisudel on oluline negatiivne mõju jõgede ökosüsteemile, seal paiknevatele liikidele kui ka jõgede füüsikalis-keemilistele omadustele. Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu, millest 75% on kaladele ületamatud ning umbes 40% mõjutavad oluliselt liikide seisundit. Paisud jagavad jõe isoleeritud lõikudeks ja takistavad kalade ja muu elustiku liikumist kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Paisutatud jõelõikudel asendub jõeline elupaik järvelise elupaigaga ning paisjärvest allavoolu muutub jõe temperatuurirežiim. Loe paisude teemal edasi siit.

• Puhas magevesi on eluks hädavajalik ning veekogumite hea seisundi säilimine järgnevatele põlvkondadele ülioluline.
• Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization, WHO) andmetel sureb maailmas igal aastal hinnanguliselt pool miljonit inimest saastunud vee kaudu levivatesse haigustesse ning EEA andmetel on veestress Euroopas juba reaalsus ning mõjutab iga-aastaselt 20% Euroopa territooriumist ja 30% elanikest. Veestress on olukord, kus ei ole piisavalt kvaliteetset vett rahvastiku ja keskkonna vajaduste katmiseks. Loe edasi siit.
• Veekogumite hea seisundi saavutamine on oluline veeökosüsteemide tõhusa toimimise tagamiseks. Heas seisundis ja elurikkad veeökosüsteemid pakuvad olulisi ökosüsteemiteenuseid nagu näiteks inimeste, tööstuse ja looduse varustamine kvaliteetse veega,  vee puhastamine, erosiooni tõkestamine, süsiniku hoiustamine või rekreatsioon (ujumine, loodusvaatlused, harrastuskalapüük). Näiteks jõgede paisutamisel väheneb ja vaesub kalastiku liigiline koosseis ja arvukus, mis mõjutab kogu jõe ökosüsteemi, seal paiknevaid liike ning jõe füüsikalis-keemilisi parameetreid. Paraku on EEA andmetel enamik Euroopa Liidus kaitstavatest vee-elupaikadest ja veeliikidest on hinnatud halba või väga halba looduskaitselisesse seisundisse. ELO-st küsitud vee-elupaikade ja veeliikide ökoloogilise seisundi väärtused (LoD). Ökosüsteemidest loe edasi siit.
• Oluliseks probleemkohaks on pinnaveekogumite eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine, mis jõgedes on veidi paranenud aga järvedes ja rannikumeres halvenenud. Kahe viimase aruandlusperioodi võrdluses on järvedes eutrofeerumise tase suurenenud ligikaudu 14% ning rannikumeres ligikaudu 7%. Viimasel perioodil hinnati esmakordselt ka territoriaalmere seisundit, mis on 100% ulatuses eutrofeerunud (kogu Läänemeri on tunnistatud eutrofeerunuks).  Loe edasi siit. 

• Eesti ega Euroopa Liit tervikuna ei edene veekogumite seisunditele seatud eesmärkide saavutamise suunas piisava kiirusega. 
• Euroopa Liidus on magevee- ja mereressursside kaitsmiseks ja majandamiseks loodud kaks peamist õigusraamistikku – veepoliitika raamdirektiiv (VRD) ja merestrateegia raamdirektiiv (MSRD). ELi veepoliitika raamdirektiiviga (2000/60/EÜ) on kehtestatud maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvete ja põhjavee kaitse raamistik. Selle eesmärk on hoida ära ja vähendada reostust, edendada säästvat veekasutust, kaitsta ja parandada vesikeskkonda ning leevendada üleujutuste ja põudade mõju. VRD eesmärk oli tagada kõikide pinna- ja põhjaveekogumite vähemalt hea seisund aastaks 2015 ning seejärel see tagada hiljemalt aastaks 2027. Merestrateegia raamdirektiiv (2008/56/EC) on ELi integreeritud merenduspoliitika keskkonnasammas, mis loodi eesmärgiga edendada ELi meremajanduse kestlikku arengut ja pakkuda ühtlasi liidu merekeskkonnale paremat kaitset. Direktiivi eesmärk oli saavutada 2020. aastaks Euroopa Liidu mereala hea keskkonnaseisund, jätkata mereala kaitset ja säilitamist ning hoida ära selle seisundi edasine halvenemine. Veekaitsest ja -majandusest Euroopa Liidus loe põhjalikumalt siit.
• Ajakohane ja õigeaegne teave vee kvaliteedi ja koguse kohta on kriitilise tähtsusega võimaldamaks riigil oma vett tõhusalt hallata. Muutuste märkamiseks veekogumite seisundis on oluline roll regulaarsel riiklikul seirel. Põhjaveeseiret tehakse Eestis riikliku keskkonnaseire programmi põhjaveeseire allprogrammi raames ning hõlmab kõigi 31 põhjaveekogumi keemilist ja koguselist seiret. Suurema põllumajandusliku mõju ja piirkonna geoloogiliste tingimuste tõttu on NTA seirevõrk teiste aladega võrreldes tunduvalt tihedam. Pinnaveekogudes toimub iga-aastane trendide jälgimiseks püsiseire püsiseirejaamades ning kuue aastase rotatsiooniga seisundiseire kõigil suurematel voolu-, seisuveekogudel ja rannikuvees (veekogumitel veepoliitika raamdirektiiv (VRD) tähenduses).  Seireandmete ja -aruannetega saab tutvuda keskkonnaseire infosüsteemis. Loe veeseirest edasi siit.
• Vee seisundi säilitamiseks ja parandamiseks on vajalik vähendada toitainete ja ohtlike ainete reostuskoormuseid veekeskkonnale nii hajus- kui punktreostusallikatest. Kuna reovee veekogusse juhtimine või maasse immutamine mõjutab negatiivselt nii pinna- kui põhjavee kvaliteeti ning võib ohustada inimeste tervist, on oluline roll nõuetekohasel reoveekäitlusel ning põllumajanduse mõju vähendamiseks on oluline ketlike põllumajanduspraktikate rakendamine. Näiteks on Veeseaduse alusel NTA-l kehtestatud rangemad keskkonnakaitsenõuded. Põllumajanduse ja veekaitse meetmetest loe edasi siit.  
• Juba kahjustunud veekogumites viiakse läbi taastamistegevusi. LIFE IP CleanEST projekti fookus on Ida- ja Lääne-Virumaa veekogumite seisundi parandamine ning põhilisteks tegevusvaldkondadeks jääkreostuse ohutustamine, ökosüsteemide hüvede väljaselgitamine ja taastamine,  lahenduste väljatöötamine põllumajandusest keskkonnale tuleneva surve vähendamiseks, reovee kohtkäitlussüsteemide korrastamise vajaduste väljaselgitamine ning keskkonnateadlikkuse suurendamine.  
• Efektiivsete meetmete rakendamine veemajanduses on võtmetähtsusega tagamaks kvaliteetse vee olemasolu loodusele, inimesele ja tööstusele aga ka järeltulevatele põlvkondadele.